Autonoomse sõidukisüsteemi loomine nõuab paljusid osi, kuid üks on olulisem ja vastuolulisem kui teine. See oluline komponent on lidari andur.
See on seade, mis tajub ümbritsevat 3D-keskkonda, kiirgades ümbritsevasse keskkonda laserkiire ja võttes vastu peegeldunud kiire. Alphabeti, Uberi ja Toyota testitavad isejuhtivad autod tuginevad suurel määral lidarile, mis aitab neil üksikasjalikel kaartidel asukohta tuvastada ning jalakäijaid ja muid sõidukeid tuvastada. Parimad andurid näevad 100 meetri kauguselt mõne sentimeetri detaile.
Isejuhtivate autode turustamise võidujooksus peab enamik ettevõtteid lidarit oluliseks (Tesla on erand, kuna see tugineb ainult kaameratele ja radarile). Radariandurid ei näe vähese ja ereda valguse tingimustes palju detaile. Eelmisel aastal sõitis Tesla sõiduauto vastu traktori haagist, mille juht hukkus suuresti seetõttu, et Autopiloti tarkvara ei suutnud haagise kere eredast taevast eristada. Toyota autonoomse sõidu asepresident Ryan Eustice ütles mulle hiljuti, et see on "lahtine küsimus" – kas vähem arenenud isejuhtiv turvasüsteem saab ilma selleta korralikult toimida.
Kuid isejuhtiv tehnoloogia areneb nii kiiresti, et tärkav tööstus kannatab radari mahajäämuse käes. Lidari andurite valmistamine ja müümine oli varem suhteliselt nišiäri ning tehnoloogia polnud piisavalt küps, et olla miljonite autode standardne osa.
Kui heita pilk tänapäeva isejuhtivatele prototüüpidele, on üks ilmne probleem: lidari andurid on mahukad. Seetõttu on Waymo ja Alphabeti isejuhtivate seadmete poolt testitud sõidukitel peal hiiglaslik must kuppel, Toyotal ja Uberil aga kohvipurgi suurune lidar.
Lidari andurid on samuti väga kallid, igaüks maksab tuhandeid või isegi kümneid tuhandeid dollareid. Enamik testitud sõidukeid olid varustatud mitme lidariga. Probleemiks on saanud ka nõudlus, hoolimata suhteliselt väikesest katsesõidukite arvust teedel.
Postitusaeg: aprill-03-2022
